Kas lein lõppeb kunagi?

Elisabeth Kübler-Rossi leina viis staadiumi on üks tuntumaid käsitlusi, mille abil on püütud kirjeldada inimese emotsionaalseid reaktsioone kaotusele.

Oluline on rõhutada, et lein ei kulge sirgjooneliselt ühest etapist teise. Inimene võib kogeda erinevaid tundeid vaheldumisi ning naasta korduvalt samade reaktsioonide juurde. Staadiumid ei ole norm ega kohustuslik tee, vaid üks võimalik raamistik, mis aitab leina kogemust paremini mõtestada. Viis staadiumi moodustavad raamistiku, mis aitab kohaneda eluga pärast lähedase kaotust. Mitte kõik leinajad ei läbi kõiki staadiume ning ka nende järjekord võib varieeruda.

Eitus
Lähedase kaotanud inimese puhul on eitus pigem sümboolne kui otsene. See ei tähenda, nagu inimene ei teaks sõna otseses mõttes, et lähedane on surnud. Pigem väljendub see kogemuses, kus tullakse koju ega suudeta uskuda, et naine ei tule iga hetk uksele või et mees ei ole lihtsalt komandeeringus, kuna toimunu on psüühika jaoks liiga palju. Leppides kaotuse tegelikkusega ja hakates endale küsimusi esitama, algab sageli inimesele endale märkamatult tervenemisprotsess. Inimene võib muutuda ajapikku tugevamaks ning eitus hakkab vaibuma. Samal ajal hakkavad pinnale tõusma tunded, mis olid alguses varjul.

Viha
Leinaprotsessis sageli üks intensiivsemaid reaktsioone on viha, mis ei pea olema loogiline ega õigustatud. Kõige enam võib viha olla suunatud ootamatu, teenimatu ja soovimatu olukorra vastu, millesse inimene on sattunud.

Kauplemine
Selles faasis ekseldakse „oleksite“ ja „poleksite“ rägastikus. Tekib soov, et kõik oleks jälle endine ja et lähedane inimene oleks tagasi. Need „oleksid“ korduvad mõtetes üha uuesti. Süü on kauplemise sage kaaslane. Need mõtted sunnivad otsima enda käitumisest vigu ja kaaluma, mida oleks saanud teha teisiti. Inimene oleks valmis tegema mida tahes, et kaotusvalu mitte tunda.

Depressioon
Pärast kauplemise faasi liigub tähelepanu sageli tagasi olevikku. Depressioon on selle seisundi ajal tüüpiline, kuid see erineb esimeses staadiumis kogetavast depressioonist. Inimeses kerkib küsimus: „Kas see ongi kõik, mida elul pakkuda on?“ Sageli lisanduvad ka eksistentsiaalsed küsimused, nagu: „Miks ma siin maa peal olen?“ See on isikliku arengu periood, tugevama identiteedi saavutamiseks, et leida elu sügavam eesmärk ning muuta oma elu mõtestatumaks. Kurbusel ja tühjusel lubatakse olla, et need saaksid puhastada ja aidata kaotust tervikuna läbi uurida. Kui inimesel lubatakse depressiooni kogeda, võib see lahkuda siis, kui on oma rolli täitnud. Jõu taastudes võib see aeg-ajalt naasta, kuid selline korduvus on leinaprotsessi loomulik osa.

Leppimine
Leppimist võidakse ekslikult pidada kaotusest „ülesaamiseks“ või olukorraga lihtsalt ära harjumiseks. Tegelikult ei tähenda leppimine unustamist ega valu kadumist, vaid tasapisi kujunevat võimet elada edasi uues reaalsuses. Leppimine võib väljenduda kasvõi selles, et häid päevi on rohkem kui halbu. Hakates uuesti elama ja elust rõõmu tundma, võib tekkida tunne, nagu reedetaks lahkunut. Kaotatut ei saa kunagi asendada, kuid on võimalik luua uusi sidemeid, uusi olulisi suhteid ja uusi vastastikuseid sõltumisi.

Paljud inimesed võivad eelkirjeldatud tugevate reaktsioonide või ühiskondliku suhtumise tõttu  leinamist karta. Leina läbimine on aga oluline leina pikaajalise kroonilise mõju vältimiseks.

Kas soovid rääkida?

Mõnikord piisab sellest, et keegi kuulab. Kui tunned, et vajad turvalist ja usalduslikku vestluspartnerit, võta julgelt ühendust. Leiame koos sobiva aja kohtumiseks Tartus või veebis.

Scroll to Top